Kui maailmalõpp on planeeritud toimuma täpselt 12 päeva pärast, siis enamik inimesi satuks paanikasse, hakkaks varusid koguma või veedaks aega oma lähedaste seltsis. Jonas Jonassoni kirjanduslikus universumis on aga asjalood teistsugused. Tema värskeim eesti keeles ilmunud romaan “Prohvet ja idioot” tõestab taas, et keegi ei oska segada globaalset katastroofi, sooja inimlikkust ja täielikku absurdi nii meisterlikult kokku kui see armastatud rootsi kirjanik. See on lugu, mis algab lubadusega apokalüpsisest, kuid kasvab millekski palju enamaks – oodiks sõprusele, heale toidule ja sellele kummalisele juhuslikkusele, mis meie elusid juhib. Jonasson ei vea lugejat alt: tema käekiri on äratuntav juba esimestest lehekülgedest, pakkudes meelelahutust, mis on ühtaegu nii intelligentne kui ka naeruväärselt lõbus.
Jonas Jonassoni fenomen: miks me armastame absurdseid rännakuid?
Jonas Jonasson murdis rahvusvahelisele kirjandusareenile oma debüütromaaniga “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”. Sellest ajast peale on ta loonud täiesti omaette žanri, mida võiks nimetada “heatahtlikuks globaalseks farsiks”. Tema raamatud on justkui vastumürk Skandinaavia krimikirjanduse süngele realismile. Selle asemel, et lahendada mõrvu lumesajuses Stockholmis, saadab Jonasson oma tegelased – kes on sageli ühiskonna heidikud või veidrikud – rännakule, mis muudab maailma ajalugu.
Raamatus “Prohvet ja idioot” on need elemendid taas paigas, kuid tunda on autori küpsemist. Huumor on endiselt terav, kuid selle all on tunda sügavamat sotsiaalkriitikat. Jonasson vaatleb maailma, mis on hulluks läinud – olgu selleks siis kliimamuutused, poliitiline populism või sotsiaalmeedia mõjuvõim – ja keerab sellele veel vinti peale. Lugejana on lihtne selle vooluga kaasa minna, sest autor suudab ka kõige ebausutavamad olukorrad kirjutada loogiliseks jadaks, kus üks jabur sündmus viib paratamatult järgmiseni.
Kolm veidrikku ja üks matkaauto
Romaani keskmes on ebatõenäoline trio, kelle teed ristuvad Rootsi väikelinnas. Igal tegelasel on oma taak ja oma põhjus, miks nad ühiskonnaga ei sobitu:
- Petra: Isehakanud astrofüüsik ja prohvet, kes on arvutanud välja täpse kuupäeva, millal atmosfäär kokku variseb ja maailm lõpeb. Ta on intensiivne, kompromissitu ja veendunud oma matemaatilises tões.
- Johan: Mees, keda kõik – sealhulgas tema enda pahatahtlik vend – kutsuvad idioodiks. Kuigi Johanil puudub formaalne haridus ja ta mõtleb väga otsekoheselt, on tal varjatud andeid, eriti kulinaarias ja autojuhtimises. Tema siirus on relvituks tegev.
- Agnes: 75-aastane lillade juustega lesk, kes on otsustanud elada elu täiel rinnal ja kellest saab ootamatult sotsiaalmeedia suunamudija. Ta on grupi rahaline selgroog ja emotsionaalne liim.
Kui need kolm kohtuvad, algab meeletu sõit läbi Euroopa vanas matkaautos. Nende eesmärk on lihtne: nautida viimaseid päevi enne maailmalõppu. Kuid nagu Jonassoni puhul tavaks, sekkuvad plaanidesse rahvusvahelised suurriigid, luureagentuurid ja rida uskumatuid kokkusattumusi. Raamatu dünaamika põhineb just nende kolme karakteri erinevustel – Petra pessimism põrkub Agnese elurõõmu ja Johani stoilise rahuga.
Kas Johan on tõesti idioot?
Raamatu pealkiri on provokatiivne, kuid sisu avab selle mõiste hoopis uue nurga alt. Johan on tegelaskuju, keda on lihtne armastada. Ta esindab arhetüüpi, mida kirjanduses on varemgi kohatud (mõelgem Forrest Gumpile või vahva sõdur Švejkile), kuid Jonasson annab talle kaasaegse varjundi. Johani nimeks on küll “Idioot”, kuid tegelikkuses on ta pigem “savant” või lihtsalt inimene, kes keeldub osalemast ühiskonna silmakirjalikes mängudes.
Erilist tähelepanu väärib Johani suhe toiduga. Tema võime valmistada kättesaadavatest vahenditest maailmaklassi roogasid on märgiline. See sümboliseerib loomise ilu keset hävingut. Samal ajal kui Petra ootab surma, loob Johan elu ja naudingut. See kontrast on raamatu üks tugevamaid filosoofilisi alustalasid. Lugeja tabab end korduvalt küsimast: kes on tegelikult rumal? Kas see, kes elab hetkes ja teeb head, või see, kes muretseb asjade pärast, mida ta muuta ei saa?
Poliitiline satiir ja reaalsed isikud
Ükski Jonassoni raamat ei oleks täielik ilma reaalsete ajalooliste või poliitiliste figuuride sekkumiseta. “Prohvet ja idioot” toob mängu ÜRO peasekretärid, endised USA presidendid ja Venemaa oligarhid. See on julge käik, mis nõuab kirjanikult head tasakaalutunnetust.
Jonasson naeruvääristab bürokraatiat ja suurriikide poliitikat, näidates, kui habras on tegelikult see süsteem, mida me peame vääramatuks. Kui lihtne Rootsi kokk ja prohvet suudavad kogemata mõjutada globaalseid suhteid, siis mis see ütleb meie maailmakorra kohta? Satiir on siin terav, kuid mitte kuri. Pigem on see meeldetuletus, et ajalugu ei tee mitte ainult “suured mehed” kabinettides, vaid sageli on mängus puhas juhus ja inimlik eksitus.
Stiil ja tempo: leheküljed lendavad
Raamatu ülesehitus on kiire ja filmilik. Peatükid on lühikesed ja lõppevad sageli cliffhanger’iga, mis sunnib edasi lugema. Jonassoni keelekasutus on ladus ja tulvil ootamatuid pöördeid. Ta kasutab ohtralt kaudset kõneviisi ja kirjeldab absurdseid olukordi täiesti tõsisel toonil, mis muudab need veelgi naljakamaks.
Tõlkijad on teinud tänuväärset tööd, et tuua Jonassoni spetsiifiline huumor ja keelenüansid eesti lugejani. Väljendid on mahlakad ja dialoogid loomulikud. Raamat ei takerdu liigsetesse kirjeldustesse, vaid keskendub tegevusele ja tegelaste sisedialoogidele. See on ideaalne lugemine neile, kes soovivad argimuredest põgeneda ja naerda, kuid hindavad sealjuures intelligentset teksti.
Korduma kippuvad küsimused
Siin on mõned vastused küsimustele, mis võivad tekkida neil, kes kaaluvad selle raamatu lugemist.
- Kas ma pean olema lugenud autori eelmisi raamatuid?
Ei, “Prohvet ja idioot” on täiesti iseseisev teos. Kuigi stiil on sarnane “Saja-aastasele…”, on tegelased ja süžee täiesti uued. Eelnev tutvus Jonassoni loominguga ei ole vajalik, kuid võib aidata tema huumorist kiiremini aru saada. - Kas raamat on puhas komöödia või on seal ka tõsisem sisu?
See on peamiselt satiiriline komöödia, kuid nagu parimad huumoriteosed, käsitleb see tõsiseid teemasid nagu üksildus, vendadevahelised suhted, vananemine ja maailmapoliitika. Naeru taga on peidus südamlikkus ja elutarkus. - Kellele see raamat kõige paremini sobib?
See sobib lugejale, kes armastab seiklusi, musta huumorit ja ei karda absurdseid süžeepöördeid. Kui teile meeldivad filmid nagu “Forrest Gump” või raamatud nagu Fredrik Backmani “Mees nimega Ove” (kuigi Jonasson on märksa pöörasem), siis on see raamat teile. - Kas raamat sobib ka nooremale lugejale?
Üldiselt jah, teismelised ja noored täiskasvanud võivad seda nautida, kuid teatud poliitilised vihjed ja ajalooline kontekst võivad nõuda veidi eelteadmisi, et kõiki nalju tabada. Sisu poolest on see pigem täiskasvanutele suunatud meelelahutus.
Kulinaaria ja diplomaatia ootamatu sümbioos
Raamatu üks võluvamaid aspekte, mis jääb lugejat saatma ka pärast viimase lehekülje sulgemist, on toidu roll inimsuhete parandajana. Johan, keda peetakse ühiskonna silmis väheväärtuslikuks, osutub diplomaatilises plaanis kõige võimekamaks just tänu oma toiduvalmistamise oskusele. See on ilus metafoor: ajal, mil sõnad ja poliitika veavad alt ning prohvetid kuulutavad kadu, võib täiuslikult valmistatud kaste või õigesti küpsetatud liha olla see, mis toob inimesed ühise laua taha ja hoiab maailma veel ühe päeva koos.
Jonas Jonasson tuletab meile meelde, et isegi kui maailm on hullumeelne ja tulevik ebakindel, on meil alati võimalus valida sõprus, seiklus ja hea toit. “Prohvet ja idioot” ei pruugi anda vastuseid elu suurtele küsimustele, kuid see annab meile loa naerda kaose üle ja nautida teekonda, kuhu iganes see logisev matkaauto meid ka ei viiks. See on kirjanduslik vitamiinisüst, mida me kõik praegusel ajal vajame.
