Fredrik Backmani debüütromaan, mis algselt ilmus tagasihoidliku blogipostituste sarjana, on tänaseks kasvanud ülemaailmseks fenomeniks, mida on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja mis on puudutanud miljoneid lugejaid. Esmapilgul võib tunduda kummaline, et lugu ühest 59-aastasest pahurast rootslasest, kes terroriseerib oma naabreid ja kontrollib maniakaalse täpsusega prügikastide sorteerimist, võiks saada rahvusvaheliseks bestselleriks. Ometi peitub just selle karmi välispinna ja pealtnäha lihtsa süžee all sügav inimlikkus, mis ületab riigipiire ja kultuurilisi erinevusi. See ei ole lihtsalt lugu ühest vanamehest, vaid peegeldus meie endi hirmudest, üksindusest, armastusest ja vajadusest kuuluda kuhugi, isegi kui me seda ise tunnistada ei taha.
Ove arhetüüp: Miks me armastame pahuraid vanamehi?
Kirjanduses ja filmikunstis on “pahura vanamehe” (inglise keeles curmudgeon) kuju alati olnud teatud määral populaarne, kuid Ove viis selle karakteri uuele tasemele. Ove ei ole kuri ilma põhjuseta; tema viha ja frustratsioon on kaitsemehhanismid muutuva maailma vastu. Lugejad armastavad Ovet, sest temas on midagi äratuntavat. Me kõik teame kedagi sellist – olgu see meie oma vanaisa, naaber või isegi see osa meist endist, mis ärritub, kui asjad ei käi nii, nagu “korra järgi” peaks.
Backman on meisterlikult loonud tegelase, kes esindab kaduvat ajastut. Ove on mees, kes usub töötegemisse, kvaliteeti ja sellesse, et sõna maksab. Tema konfliktid ei tulene otsesest pahatahtlikkusest, vaid sellest, et ta ei suuda kohaneda maailmaga, kus inimesed vahetavad autosid iga paari aasta tagant, ei oska ise radiaatorit õhutada ja kus digitaalne reaalsus asendab käelist tegevust. See nostalgia aususe ja lihtsuse järele on üks peamisi põhjuseid, miks raamat on nii populaarne – see pakub turvatunnet kaootilises maailmas.
Kuidas huumor ja kurbus käsikäes käivad
Üks raamatu suurimaid tugevusi on Fredrik Backmani oskus tasakaalustada äärmuslikku kurbust sooja huumoriga. Raamatu algus on tegelikult äärmiselt sünge: Ove plaanib sooritada enesetappu, et minna järele oma varalahkunud naisele Sonjale. See on teema, mis võiks muuta raamatu raskeks ja masendavaks lugemiseks. Ometi suudab autor iga sünge hetke pöörata millekski, mis paneb lugeja läbi pisarate naerma.
Ove katsed endalt elu võtta ebaõnnestuvad kordamööda kõige banaalsematel ja koomilisematel põhjustel – olgu selleks katkev nöör, ootamatult ukse taga seisev naaber või bürokraatlikud takistused. See tragikoomiline rütm hoiab lugejat emotsionaalsel karussellil. Me naerame Ove pedantsuse üle, kui ta vaidleb haiglapersonaliga parkimiskorralduse üle, kuid hetk hiljem nutame, kui mõistame, kui sügavalt ta oma naist igatseb. See emotsionaalne amplituud muudab lugemiskogemuse katartiliseks ja meeldejäävaks.
Sonja: Värv Ove mustvalges maailmas
Kuigi Sonja on raamatu tegevustiku ajaks juba surnud, on ta loo üks olulisemaid tegelasi. Tema kohalolu on tuntav igal leheküljel. Backman kasutab imekaunist metafoori: kui Ove on mustvalge mees, siis Sonja oli tema värv. See armastuslugu on raamatu süda. See ei ole lääge ega üliromantiline Hollywoodi stiilis armastus, vaid midagi palju maalähedasemat ja püsivamat. See on lugu lojaalsusest ja sellest, kuidas üks inimene võib teist täielikult muuta.
Lugejaid paelub see tingimusteta aktsepteerimine, mida Sonja Ovele pakkus. Ta armastas Ovet just sellisena, nagu ta oli, koos kõigi tema veidruste ja jäikusega. See annab lugejale lootust, et igaühe jaoks on kuskil keegi, kes neid mõistab. Sonja mälestus on see jõud, mis sunnib Ovet – küll vastumeelselt – edasi elama ja lõpuks ka uusi inimesi oma ellu lubama.
Kogukonna jõud ja ootamatud sõprussuhted
Raamatu keskne teema on üksindusest väljamurdmine. Ove on ehitanud enda ümber müüri, kuid tema uued naabrid, eriti rase iraanlanna Parvaneh, on need, kes selle müüri lammutavad. Parvaneh on Ove täielik vastand – ta on vali, kaootiline, emotsionaalne ja ei karda Ovele vastu hakata. Nende vahel tekkiv dünaamika on raamatu üks nauditavamaid osi.
- Parvaneh: Esindab uut maailma ja pealetükkivat hoolivust, mida Ove ei teadnud, et ta vajab.
- Kassiraisk: Hulkuv kass, kelle Ove vastumeelselt adopteerib (või kes adopteerib Ove), sümboliseerib vastutust teise elusolendi ees.
- Jimmy ja teised naabrid: Nad on kõik “idioodid” Ove silmis, kuid lõpuks moodustavad nad perekonna, mida Ovel enam ei olnud.
See narratiiv tuletab meile meelde, et inimene on sotsiaalne olend. Isegi kõige eraklikumad meist vajavad teisi inimesi, et tunda end vajalikuna. Ove muutumine toimub just läbi selle, et ta hakkab teisi aitama – olgu siis radiaatori parandamine, sõiduõpetuse andmine või geimehest nooruki majutamine. Ta leiab uue elu mõtte mitte enda jaoks elamises, vaid teistele kasulik olemises.
Rootsi kultuuriruumi universaalne keel
Huvitaval kombel on see väga spetsiifiliselt Rootsi kultuuriruumi kuuluv raamat saavutanud tohutu edu riikides, mille kultuur on täiesti erinev, näiteks Lõuna-Koreas või Ameerika Ühendriikides. Miks? Sest kuigi dekoratsioonid on skandinaavialikud – Saabid versus Volvod, ridaelamubokside reeglid ja karge kliima –, on inimloomus universaalne.
Konfliktid bürokraatiaga (“valgete särkidega mehed”), põlvkondadevahelised arusaamatused ja lein on teemad, mis ei küsi rahvust. “Mees nimega Ove” tõestab, et hea kirjandus suudab ületada keelebarjääre, kui see tegeleb fundamentaalsete inimlike kogemustega. Siiski lisab rootsi päritolu loole teatud eksootikat ja “põhjamaist jahedust”, mis muudab tegelaste soojenemise veelgi mõjusamaks.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kuna “Mees nimega Ove” on tekitanud palju huvi nii raamatu kui ka filmidena, on lugejatel ja vaatajatel tekkinud mitmeid küsimusi. Siin on vastused levinumatele päringutele.
Kas “Mees nimega Ove” põhineb tõestisündinud lool?
Kuigi raamat on ilukirjanduslik, sai Fredrik Backman inspiratsiooni reaalsest elust. Idee tekkis siis, kui ta luges ajalehest lugu mehest, kes kaebas loomaaia kohtusse, sest see ei lubanud tal ahve pähklitega loopida. Samuti baseerub osa Ovest autori enda kogemustel ja vaatlustel inimeste üle, kes on reeglitesse liigselt kiindunud. Seega on Ove pigem koondportree kui konkreetne isik.
Mitu filmiversiooni raamatust on tehtud?
Raamatust on tehtud kaks suurt filmiadaptatsiooni. Esimene on 2015. aasta Rootsi originaalfilm “En man som heter Ove”, kus peaosa mängis Rolf Lassgård (see film nomineeriti ka kahele Oscarile). Teine on 2022. aasta Hollywoodi versioon “A Man Called Otto”, kus peaosa mängib Tom Hanks. Mõlemad filmid on saanud sooja vastuvõtu, kuigi Hollywoodi versioon muutis tegevuspaiga Ameerikaks ja peategelase nimeks sai Otto.
Miks on autosõit (Saab vs Volvo) raamatus nii oluline?
Autod ei ole selles raamatus lihtsalt transpordivahendid, vaid põhimõtete ja identiteedi sümbolid. Ove sõidab ainult Saabiga ja peab kõiki teisi automarke (eriti Volvot, aga veelgi enam välismaiseid autosid) alamateks. Tema sõprus naabrimees Runega puruneb suuresti just seetõttu, et Rune vahetab oma auto “vale” margi vastu. See illustreerib koomilisel, kuid tabaval moel meeste kangekaelsust ja lojaalsust oma valikutele.
Kas raamat sobib ka noorematele lugejatele?
Absoluutselt. Kuigi peategelane on vanem mees, käsitleb raamat teemasid, mis on olulised igas eas: kiusamine, eneseleidmine, armastus ja surm. Paljud koolid on lisanud selle teose oma soovitusliku kirjanduse nimekirja, kuna see õpetab empaatiat ja aitab mõista vanema põlvkonna mõttemaailma.
Ove pärand tänapäeva kirjanduses
“Mees nimega Ove” edu on avanud uksed tervele hulgale sarnastele romaanidele, mida võiks nimetada “hea tuju kirjanduseks rasketel teemadel” (inglise keeles uplit). Kirjastajad üle maailma otsivad nüüd lugusid, mis pakuksid sarnast segu südamlikkusest, huumorist ja elutervest kurbusest. Kuid Backmani teos jääb selles žanris kullastandardiks.
Raamatu kõige olulisem pärand on aga see, kuidas see on muutnud meie suhtumist meid ümbritsevatesse “pahuratesse vanameestesse”. Võib-olla järgmine kord, kui näeme kedagi poes kassapidajaga riidlemas või naabrit valesti pargitud auto pärast vihastamas, ei mõista me neid kohe hukka. Selle asemel võime peatuda ja mõelda: mis on tema lugu? Mis on tema valu? Võib-olla on ka temal kuskil oma “Sonja”, keda ta taga igatseb, või “Saab”, mida enam ei toodeta. See empaatiavõime kasv ongi suurim kingitus, mille Fredrik Backman oma lugejatele on andnud.
