Eesti kaasaegne lastekirjandus on elujõuline ja mitmekesine, kuid vähesed autorid on suutnud saavutada sellist kultuslikku staatust nagu soome päritolu, ent hingelt tartlane Mika Keränen. Kui küsida raamatukoguhoidjatelt või algkooliõpetajatelt, millised raamatud kaovad riiulitelt kõige kiiremini, kõlab vastuseks tihti just tema nimi. Keräneni edu ei ole juhuslik õnnestumine, vaid kombinatsioon meisterlikust jutuvestmisest, autentsest keskkonnatunnetusest ja oskusest rääkida lastega neile arusaadavas keeles, ilma et see tunduks üleliia lihtsustatud või moraliseeriv. Tema teosed on suutnud teha midagi, millega paljud lapsevanemad igapäevaselt vaeva näevad – need on meelitanud nutiseadmete ajastu lapsed tagasi raamatute juurde, pakkudes neile põnevust, nalja ja äratundmisrõõmu otse koduõuelt.
Supilinna fenomen ja tegevuspaiga maagia
Üks peamisi põhjuseid, miks Keräneni “Supilinna Salaseltsi” sari (tuntud ka kui Rampsu sari) on nii edukas, peitub selle tegevuspaigas. Tartu ajalooline linnaosa Supilinn on justkui omaette tegelane – natuke räämas, kuid lõputult romantiline, roheline ja saladusi täis puitmajade rajoon. Autor on suutnud selle atmosfääri raamatulehtedele püüda sellise täpsusega, et lugeja tunneb peaaegu ninaga puukuuride lõhna ja kuuleb Emajõe voolamist.
Erinevalt paljudest fantaasiaraamatutest, mis viivad lapsed kaugetesse võlumaailmadesse, toob Keränen seikluse koju kätte. See on reaalsustajuga lastekirjandus. Lapsed, kes elavad Tartus, tunnevad ära tänavanurgad, koolimajad ja mänguväljakud. Lapsed mujalt Eestist saavad aga aimu ühest erilisest paigast, mis on päriselt olemas. See tekitab tunde, et seiklus ei pea toimuma kuskil kaugel Narnias või Sigatüükas, vaid see võib oodata kohe ümber nurga, Oa või Herne tänaval. See “siin ja praegu” efekt on kirjanduses äärmiselt võimas vahend, mis muudab loo usutavaks ja käegakatsutavaks.
Tegelaskujud, kes on päris inimesed
Keräneni loodud salaselts Ramps koosneb lastest, kes ei ole superkangelased. Neil ei ole üleloomulikke võimeid, vaid nad on täiesti tavalised Eesti koolilapsed oma igapäevaste murede, rõõmude, koolitööde ja omavaheliste suhetega. Mari, Sadu, Olav, Anton ja Reilika moodustavad kireva seltskonna, kus iga lugeja leiab kellegi, kellega samastuda.
- Mari: Julge ja ettevõtlik liidritüüp, kes ei karda võtta vastutust.
- Sadu: Tark ja analüütiline, tihti hääleks, mis kutsub ettevaatlikkusele.
- Olav: Tehnikahuviline ja nutikas poiss, kelle teadmised kuluvad marjaks ära.
- Anton: Sportlik ja vahel veidi impulsiivne, kuid alati lojaalne sõber.
- Reilika: Loomasõbralik ja empaatiline tüdruk.
Autor ei idealiseeri oma tegelasi. Nad vaidlevad, solvuvad vahel üksteise peale, teevad vigu ja peavad nende eest vastutama. See inimlikkus ja karakterite mitmekesisus õpetab lastele sotsiaalseid oskusi: kuidas teha koostööd, kuidas lahendada konflikte ja miks on sõprus kõige tähtsam, isegi kui ollakse eriarvamusel. Lapsed tajuvad kiiresti, kui kirjanik üritab luua “liiga korralikke” tegelasi, kuid Keräneni kangelased on ehedad ja elusad.
Kriminaalne põnevus turvalises kastmes
Lastele meeldib põnevus, ja krimikirjandus on žanr, mis köidab igas vanuses lugejaid. Mika Keränen on suutnud luua nn hubase krimka (cozy crime) žanri lastele. Kuriteod, mida lapsed uurivad, on piisavalt tõsised, et hoida pinget – olgu selleks siis varastatud jalgratas, kadunud koer või rüüstatud botaanikaaed –, kuid need ei ole kunagi liiga verised ega traumeerivad.
See tasakaal on ülioluline. Raamatud pakuvad adrenaliini ja lahendamise rõõmu, kuid säilitavad turvatunde. Lapsed saavad mängida detektiive, koguda asitõendeid ja teha järeldusi, treenides seeläbi oma loogilist mõtlemist ja tähelepanuvõimet. Iga raamat on nagu pusle, mille tükid hakkavad lõpuks paika loksuma, pakkudes noorele lugejale suurt rahulolu, kui nad suudavad kurikaela enne raamatu lõppu tuvastada.
Soome autori värske pilk Eesti keelele
On märkimisväärne, et üks armastatumaid Eesti lastekirjanikke on tegelikult soomlane. Mika Keräneni eesti keel on rikkalik ja mahlakas, kuid samas on selles tunda kerget kõrvaltvaataja pilku, mis muudab kirjeldused eriliselt tabavaks. Ta märkab detaile, mida kohalikud võivad pidada iseenesestmõistetavaks.
Keräneni stiil on äärmiselt ladus ja dialoogipõhine. Ta ei koorma lugejat pikkade ja lohisevate looduskirjeldustega, vaid hoiab tempot üleval. Huumor on tema raamatutes kesksel kohal – see on heatahtlik, vahel veidi irooniline, ja mis peamine, see naerutab nii lapsi kui ka ettelugevaid lapsevanemaid. Just huumor on sageli see “liim”, mis hoiab last raamatu küljes ka siis, kui tegevustik hetkeks aeglustub.
Armando sari ja jalgpallimaagia
Lisaks Supilinna salaseltsile on Keränen toonud Eesti lastekirjandusse ka “Armando” sarja. Need raamatud on suurepäraseks näiteks, kuidas kirjandus saab käsitleda keerulisi teemasid nagu integratsioon ja kultuurilised erinevused läbi lastele arusaadava prisma – antud juhul jalgpalli.
Armando on Tallinna kolinud Argentina poiss, kes armastab jalgpalli üle kõige. Läbi spordi ja koolielu näitab Keränen, kuidas erineva taustaga lapsed leiavad ühise keele. Jalgpall on universaalne keel ja see sari on olnud eriti oluline just poiste lugema meelitamisel. Paljud poisid, kes muidu raamatuid väldivad, haaravad “Armando” järele, sest teema on neile südamelähedane. Keränen näitab, et lugemine ei ole “tüdrukute värk” ega igav koolikohustus, vaid see võib olla sama põnev kui penaltiseeria.
Visuaalne keel ja filmi mõju
Ei saa mainimata jätta, et Mika Keräneni raamatute edu taga on ka tugev visuaalne pool. Koostöö andeka illustraatori Marja-Liisa Platsiga on andnud raamatutele äratuntava ja stiilse välimuse. Pildid ei ole lihtsalt kaunistused, vaid täiendavad lugu, aidates nooremal lugejal sündmusi visualiseerida.
Samuti andis raamatute populaarsusele tohutu tõuke 2015. aastal linastunud koguperefilm “Supilinna Salaselts”. Film tõi Rampsu tegemised suurele ekraanile ja tekitas uue huvi algmaterjali vastu. Paljud lapsed, kes nägid esmalt filmi, soovisid seejärel lugeda läbi kõik sarja raamatud. See sünergia filmi ja kirjanduse vahel tõestas, et Eesti lasteraamat on elujõuline ja konkurentsivõimeline ka kaasaegses meediamaailmas.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Mika Keräneni loomingu kohta tekib lapsevanematel ja õpetajatel tihti sarnaseid küsimusi. Siin on vastused levinumatele päringutele.
Millises vanuses lastele on Keräneni raamatud mõeldud?
Keräneni raamatud, eriti Supilinna sari, sobivad kõige paremini algkooliealistele lastele (umbes 7–12 aastat). Tekst on piisavalt suur ja peatükid paraja pikkusega, et sobida iseseisvaks lugemiseks, kuid need on väga nauditavad ka ette lugemiseks noorematele (5–6 aastat).
Kas Supilinna sarja raamatuid peab lugema kindlas järjekorras?
Kuigi tegelased arenevad ja kasvavad ajas, on iga raamat eraldiseisev kriminaallugu, millel on algus ja lõpp. Seega saab neid lugeda ka suvalises järjekorras. Siiski, et saada parim ülevaade salaseltsi dünaamikast, on soovitatav alustada esimesest raamatust “Varastatud oranž jalgratas”.
Mitu raamatut on Rampsu sarjas ilmunud?
Sari on aastatega jõudsalt kasvanud. Tuntumad pealkirjad on “Varastatud oranž jalgratas”, “Peidetud hõbedane aardelaegas”, “Vana roosa maja”, “Salapärane lillenäppaja”, “Professor Must”, “Kuldne Laurits”, “Fantoomrattur” ja mitmed teised. Uusi osi lisandub regulaarselt.
Kas raamatud on sobilikud ka lastele, kellele lugemine ei meeldi?
Jah, Keräneni raamatuid soovitatakse sageli just nn “vastumeelsetele lugejatele”. Kuna tegevus on kiire, peatükid lühikesed ja huumor köitev, on lapsel lihtne järje peal püsida ja lugemisedu kogeda.
Miks on tegevuspaigaks just Tartu Supilinn?
Mika Keränen on ise pikaajaline Tartu ja Supilinna elanik. Ta kirjutab keskkonnast, mida ta armastab ja tunneb läbi ja lõhki. See autentsus ongi üks raamatute suurimaid tugevusi.
Lugemispisik kui investeering tulevikku
Mika Keräneni panus Eesti kultuuri on suurem kui lihtsalt virn müüdud raamatuid. Ta on loonud maailma, kus lugemine on lahe, seikluslik ja sotsiaalne tegevus. Tema raamatud on sageli hüppelauaks keerulisema kirjanduse juurde, aidates lastel arendada püsivust, sõnavara ja kujutlusvõimet.
Kui laps avastab rõõmu “Supilinna Salaseltsi” või “Armando” seltsis, on tõenäoline, et ta otsib ka edaspidi elamusi raamatutest. Keränen on tõestanud, et hea lasteraamat ei pea olema pedagoogiliselt kuiv ega kunstlikult konstrueeritud. Piisab heast loost, elutervest huumorist ja austusest väikese lugeja vastu. Eesti lapsed on oma valiku teinud ja see valik kinnitab, et Rampsu seiklused jäävad meie raamaturiiulitele veel väga pikaks ajaks.
