Viimase kümnendi jooksul on vähesed kirjandusteosed või telesarjad suutnud tekitada sellist globaalset vastukaja nagu Elena Ferrante “Napoli romaanid” ja neil põhinev HBO sari “Minu geniaalne sõbranna”. See ei ole pelgalt lugu kahest tüdrukust, kes kasvavad üles vaeses ja vägivaldses Itaalia linnaosas; see on eepiline sissevaade inimsuhete keerukusse, sotsiaalsesse mobiilsusse ja naiseks olemise väljakutsetesse 20. sajandi teisel poolel. See fenomen, mida sageli nimetatakse “Ferrante palavikuks”, on ületanud keelebarjäärid ja kultuurilised erinevused, puudutades lugejaid ja vaatajaid nii Eestis, Ameerikas kui ka Aasias. Kuid mis on see salapärane koostisosa, mis muudab selle loo nii universaalselt lummavaks ja miks räägitakse sellest kui tänapäeva klassikast?
Toores ja ilustamata naistevaheline sõprus
Üks peamisi põhjuseid, miks “Minu geniaalne sõbranna” on saavutanud kultusstaatus, peitub peategelaste Elena (Lenù) ja Raffaella (Lila) vahelise suhte kujutamises. Erinevalt paljudest teistest teostest, mis idealiseerivad naistevahelist solidaarsust või taandavad selle lihtsakoeliseks “parimate sõbrannade” narratiiviks, toob Ferrante lugeja ette suhte kogu selle emotsionaalses ambivalentsuses.
See sõprus on samaaegselt toitev ja mürgine. Lenù ja Lila armastavad teineteist sügavalt, olles teineteise elu ainsad tõelised tunnistajad, kuid nende vahel valitseb ka pidev intellektuaalne ja emotsionaalne rivaalitsemine. Ferrante julgeb kirjutada kadedusest, mida naine tunneb oma sõbranna edu, ilu või intellekti vastu, kartmata, et see muudaks tegelased ebasümpaatseks. See ausus on vabastav. Lugejad tunnevad ära need tumedamad tunded, mida ühiskond sageli naistelt eitab, ning see äratundmisrõõm loob teosega tugeva isikliku sideme.
Intellekti ja hariduse jõud päästerõngana
Sari ja raamatud ei räägi ainult tunnetest, vaid ka ellujäämisest. Lugu on sügavalt juurdunud sotsiaalses klassivõitluses. Mõlemad tüdrukud on erakordselt andekad, kuid nende eluteed lahknevad drastiliselt hariduse kättesaadavuse tõttu. See aspekt muudab loo teravalt sotsiaalkriitiliseks ja universaalseks:
- Haridus kui põgenemistee: Lenù jaoks on koolitöö ja hiljem ülikool viis, kuidas pääseda Napoli vaese linnaosa tolmust ja vägivallast. See resoneerib paljude inimestega, kes on pidanud oma päritolust välja murdma.
- Raisatud potentsiaal: Lila, keda sageli kujutatakse loomupäraselt andekamana, jääb olude sunnil linnaossa lõksu. Tema lugu on valus meeldetuletus miljonitest naistest ajaloos, kelle geniaalsus on jäänud koduseinte vahele või keda on piiranud patriarhaalsed struktuurid.
- Keeleline koodivahetus: Teoses on oluline roll keelekasutusel – dialekt versus standardne itaalia keel. See sümboliseerib kuulumist ja võõrandumist, teemat, mis on tuttav igale inimesele, kes on pidanud oma kõnepruuki kohandama sotsiaalseks tõusuks.
Napoli kui elav ja hingav tegelane
Kuigi lugu on universaalne, on see lahutamatult seotud oma tegevuspaigaga. Napoli ei ole siin lihtsalt taust; see on omaette tegelane, mis on sama ettearvamatu ja kirglik nagu Lila. “Minu geniaalne sõbranna” viib vaataja ja lugeja Rione linnaossa, mis on kaugel turistidele mõeldud postkaardivaadetest. See on hall, tolmune, lärmakas ja ohtlik.
Atmosfäär on tiine Teise maailmasõja järgsest traumast, vaesusest ja Camorra (kohaliku maffia) varjatud, kuid kõikehõlmavast mõjust. Solara vendade tegelaskujud toovad sisse kriminaalse elemendi, mis ei ole romantiseeritud, vaid näidatud kui rõhuv ja vääramatu jõud, mis kontrollib kohalikku majandust ja inimeste saatusi. See ajalooline realism annab loole kaalu ja sügavust, muutes selle osaks Itaalia lähiajaloo kroonikast. Me näeme fašismi varjusid, kommunistliku liikumise tõusu, 1960ndate majandusbuumi ja 1970ndate poliitilist terrorit – kõik läbi kahe naise isikliku prisma.
Elena Ferrante salapära
Ei saa mööda vaadata faktist, et “Minu geniaalne sõbranna” fenomeni üheks käivitavaks jõuks on autori anonüümsus. Elena Ferrante on pseudonüüm ning autori tegelik isik on siiani ametlikult kinnitamata, kuigi teooriaid on mitmeid. See “Ferrante mõistatus” on paradoksaalsel kombel aidanud teosel särada.
Kuna me ei tea autori elulugu, ei saa me otsida paralleele tema ja tegelaste vahel ega hinnata teost autori isiku kaudu. See sunnib meid keskenduma ainult tekstile. Ferrante on ise öelnud, et raamatud, olles kord kirjutatud, ei vaja enam autorit. See hoiak on andnud teosele teatud müütilise aura. Lugejad tunnevad, et tekst on nii intiimne ja paljastav, et selle kirjutamine oma nime all oleks olnud peaaegu võimatu. Anonüümsus on võimaldanud absoluutset ausust.
Televisiooni meistriteos: Truudus algmaterjalile
Kui HBO ja RAI otsustasid raamatud ekraanile tuua, oli risk ebaõnnestuda suur. Fännid olid skeptilised – kuidas on võimalik edasi anda Lenù sisemonolooge, mis moodustavad raamatute tuuma? Sari on aga kujunenud fenomeniks just tänu oma kompromissitule kvaliteedile ja julgusele jääda truuks algmaterjalile.
Esiteks on tähelepanuväärne otsus kasutada näitlejaid, kes räägivad arhailist Napoli dialekti, mida isegi paljud itaallased peavad vaatama subtiitritega. See lisas sarjale autentsust, mida ingliskeelne adaptsioon poleks kunagi suutnud pakkuda. Teiseks on visuaalne keel – tolmused tänavad, rõhutatult realistlikud kostüümid ja Max Richteri minimalistlik, kuid hinge kriipiv muusika – loonud maailma, mis tundub käegakatsutav.
Casting on olnud erakordne. Eriti esimestes hooaegades mänginud noored näitlejad suutsid edasi anda tegelaste keerukust viisil, mis on haruldane isegi kogenud professionaalide puhul. Vaatajad näevad ekraanil päris inimesi, mitte lihvitud Hollywoodi staare, mis muudab samastumise veelgi lihtsamaks.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Siin on vastused levinumatele küsimustele, mis seoses “Minu geniaalse sõbranna” fenomeniga sageli tekivad.
Kes on Elena Ferrante?
Elena Ferrante on Itaalia kirjaniku pseudonüüm. Tema tegelik identiteet on avalikkusele teadmata, kuigi ajakirjanduslikud uurimised on viidanud tõlkija Anitarajale. Autor ise suhtleb avalikkusega vaid harvade kirjalike intervjuude kaudu, soovides, et tema teosed räägiksid enda eest.
Mitu raamatut kuulub Napoli sarja?
Sari koosneb neljast raamatust: “Minu geniaalne sõbranna”, “Lugu uuest perekonnanimest”, “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” ning “Lugu kadunud lapsest”. Need moodustavad ühtse terviku, jutustades peategelaste eluloo lapsepõlvest vanaduseni.
Kas lugu põhineb tõsielul?
Kuigi teos on kirjutatud äärmiselt realistlikus minavormis, on tegemist ilukirjandusega. Siiski on autor vihjanud, et ammutab inspiratsiooni Napoli atmosfäärist ja sealsetest sotsiaalsetest oludest, mis teeb loo paljude jaoks väga elutruuks.
Miks on sarjas kasutatav keel kohati arusaamatu isegi itaallastele?
Tegelased räägivad omavahel Napoli dialekti, mis erineb oluliselt standardsest itaalia keelest. Dialekt oli 1950. aastate vaesemates linnaosades peamine suhtluskeel ning selle kasutamine sarjas rõhutab klassivahesid ja kultuurilist tausta.
Napoli saaga püsiv jälg kultuuriloos
“Minu geniaalne sõbranna” edu saladus ei peitu ühes kindlas elemendis, vaid haruldases kombinatsioonis kirjanduslikust sügavusest, sotsiaalsest teravusest ja emotsionaalsest toorusest. See on lugu, mis keeldub andmast lihtsaid vastuseid. See näitab, et elu ei kulge sirgjooneliselt, sõprus ei ole alati tingimusteta toetav ja edu hind on sageli üksindus.
See fenomen on avanud ukse ka laiemale huvile kaasaegse Itaalia kultuuri ja kirjanduse vastu, kuid eelkõige on see andnud hääle naiskogemusele viisil, mida varem pole nii suurejooneliselt tehtud. Elena ja Lila lugu on muutunud omamoodi kaasaegseks mütoloogiaks, mis aitab meil mõista, kuidas meid ümbritsev keskkond, meie päritolu ja meie kõige lähedasemad suhted meid vormivad. Sõltumata sellest, kas tegu on raamatute või telesarjaga, jääb see teos kultuurilukku kui monumentaalne uurimus inimeseks olemisest, tõestades, et ka kõige lokaalsem lugu Napolist võib kõnetada kogu maailma.
