Ma poleks kunagi arvanud, et üks juhuslik kohtumine Tallinna vanalinna munakivitänavatel võib raputada minu maailma alustalasid nii põhjalikult, et aastaid hiljem ei tunne ma ennast enam päriselt ära. Meile, eestlastele, meeldib mõelda endast kui pragmaatilistest, pisut kinnistest ja äärmiselt ratsionaalsetest inimestest. Me hoiame oma emotsioone vaos ja hindame distantsi. Kuid armastus ei küsi rahvusest, passist ega kultuurilistest eelarvamustest. Kui ma kohtasin meest, keda siinkohal nimetan Thomaseks, ei teadnud ma saksa kultuurist suurt midagi peale üldlevinud stereotüüpide õllejoomisest ja täpsusest. See, mis järgnes, oli aga intensiivne kiirkursus inimsuhetesse, kultuurišokkidesse ja eelkõige iseenda taasavastamisse. See ei ole lihtsalt lugu armastusest, vaid sügav sissevaade sellesse, kuidas rahvusvaheline suhe võib muuta inimese väärtushinnanguid, suhtlusstiili ja tulevikuvaateid.
Müüt saksa külmusest ja tegelik emotsionaalne maastik
Üks esimesi asju, mida inimesed minult küsivad, kui kuulevad minu suhtest sakslasega, on: “Kas nad pole mitte külmad ja liiga ametlikud?” See on paradoksaalne, sest sageli peetakse meid, eestlasi, põhjamaade jäisteks inimesteks. Reaalsus oli aga hoopis vastupidine ja see oli esimene suur õppetund, mis muutis minu arusaama lähedusest.
Saksa kultuuriruumis eksisteerib küll teatud formaalsus võõrastega suhtlemisel (kurikuulus Sie ehk teietamine), kuid privaatsfääris on sakslased sageli palju avatumad, soojemad ja otsekohesemad kui keskmine eestlane. Thomas õpetas mulle rääkima tunnetest. Mitte vihjamisi, mitte läbi lillede, vaid otse. Kui Eestis on tavaks vaikida probleemid surnuks või loota, et partner loeb mõtteid, siis minu sakslasest partner nõudis selgust.
See “saksa otsekohesus” oli alguses äärmiselt hirmutav. Kui talle midagi ei meeldinud, ütles ta seda kohe. See ei olnud mõeldud solvanguna, vaid konstruktiivse tagasisidena, et suhe toimiks paremini. Minu jaoks, kes ma olin harjunud konfliktide vältimisega, tundus see algul ründav. Aja jooksul mõistsin aga, et see on tegelikult austuse märk. See ausus lõi vundamendi usaldusele, mida ma varasemates suhetes polnud kogenud. See muutis mind julgemaks ka teistes eluvaldkondades – ma õppisin tööl ja sõprussuhetes selgemalt väljendama, mida ma vajan ja mida ma ei tolereeri.
Ordnung muss sein – elukorralduse drastiline muutus
Ei saa mööda vaadata stereotüübist, et sakslased armastavad korda ja reegleid. Ja see stereotüüp vastab tõele, kuid mitte alati nii jäigal moel, nagu me ette kujutame. Minu elu enne Thomast oli üsna kaootiline – plaanid tekkisid spontaanselt ja kellaajad olid pigem soovituslikud. Suhe sakslasega tähendas aga sisenemist maailma, kus kalender on püha.
Muutusin inimeseks, kes hakkas väärtustama planeerimist mitte kui piirangut, vaid kui vabaduse allikat. Saksa mõtteviis on lihtne: kui kohustused ja plaanid on täpselt paigas, saab vaba aega nautida täiel rinnal, ilma süümepiinadeta. Õppisin selgeks mõned põhitõed:
- Täpsus on viisakus: Hilinemine ei ole lihtsalt “väike apsakas”, vaid teise inimese aja varastamine. See muutis mind professionaalsemaks ka oma karjääris.
- Pühapäev on puhkamiseks: Saksamaal on pühapäevane rahu (Ruhetag) püha. Alguses tundus see mulle, e-riigi ja 24/7 kaubanduskeskustega harjunud eestlannale, tüütu. Hiljem sai sellest minu nädala oodatuim aeg – päev, mil on sotsiaalselt aktsepteeritav mitte midagi teha, mitte vastata töömeilidele ja lihtsalt olla.
- Kindlustustunne: Sakslased on maailmameistrid kindlustamises. See nakatas ka mind. Õppisin analüüsima riske ja looma endale turvavõrku, mis andis mulle tohutu meelerahu.
Bürokraatia kadalipp ja kultuuriline integratsioon
Armastada sakslast tähendab sageli ka armastada Saksamaad, või vähemalt leppida sellega, et üks osa sinu elust kolib sinna. Minu jaoks tähendas see kokkupuudet kurikuulsa Saksa bürokraatiaga. Eestlasena, kes on harjunud ajama asju digitaalselt ja minutitega, oli kokkupuude Saksamaa paberimajandusega nagu ajarännak minevikku.
See kogemus pani mind uue pilguga hindama Eesti e-riiki, kuid samas õpetas ka kannatlikkust. Pidin õppima saksa keelt, sest kuigi inglise keelega saab suurlinnades hakkama, jääb tõeline kultuuriline rikkus ja sügavamad vestlused ämma-äiaga ilma keeleoskuseta kättesaamatuks. Keeleõpe avas mulle ukse hoopis teistsugusesse mõttemaailma. Saksa keel on struktureeritud, loogiline ja detailne – täpselt nagu inimesed, kes seda räägivad.
Suhtlusstiilide erinevus: väikevestlus vs sügavuti minek
Eestlased on tuntud selle poolest, et me ei armasta “small talki”. Me kas vaikime või räägime asjast. Sakslased on siinkohal huvitav segu. Nad valdavad viisakusvestlust paremini kui meie, kuid nende eesmärk on sageli jõuda kiiresti teemadeni, millel on sisu. Õhtusöögilauas ei räägita vaid ilmast, vaid minnakse kiiresti poliitika, keskkonna või sotsiaalsete probleemide juurde.
See sundis mind ennast harima. Et olla vestluses võrdne partner, pidin ma hakkama rohkem lugema, jälgima maailma sündmusi ja kujundama oma arvamust. Muutusin passiivsest kuulajast aktiivseks väitlejaks. See intellektuaalne stimulatsioon on üks suurimaid kingitusi, mida see suhe mulle andis.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Olen aastate jooksul saanud sõbrannadelt ja tuttavatelt palju küsimusi elu kohta sakslasega. Siin on vastused neile, mis korduvad kõige tihedamini.
- Kas saksa mehed on tõesti nii kitsid, nagu räägitakse?
See on levinud eksiarvamus. Sakslased ei ole kitsid, nad on säästlikud ja pragmaatilised. Kohtingutel on levinud “hinnad pooleks” mentaliteet, eriti suhte alguses, sest seda nähakse võrdõiguslikkusena, mitte hoolimatusena. Pikaajalises suhtes panustavad nad ühisesse ellu väga heldelt, kuid kulutused on alati läbi mõeldud. - Kas huumorimeele puudumine vastab tõele?
Absoluutselt mitte. Saksa huumor on olemas, kuid see on teistsugune. See on sageli kuiv, sarkastiline ja nõuab head keeleoskust ning kultuuritausta tundmist. Kui sa nende naljadest aru saad, on need väga teravmeelsed. - Kui raske on harjuda saksa toidukultuuriga?
See ei ole ainult vorst ja hapukapsas. Saksamaa toidukultuur on väga regionaalne ja mitmekesine. Suurim erinevus Eestiga on ehk see, et soe toit on sageli lõunal ja õhtul süüakse külma (Abendbrot) – võileibu, juustu, salatit. Sellega harjumine võttis aega. - Kuidas nad suhtuvad Eesti naistesse?
Väga positiivselt. Meid nähakse intelligentsete, ilusate ja iseseisvatena. Samas hinnatakse kõrgelt meie looduslähedust ja rahu, mis tasakaalustab hästi sakslaste kohatist ülemuretsemist.
Eneseareng läbi kultuuride kokkupõrke
Kõige olulisem muutus ei toimunud mitte minu aadressis või perekonnanimes, vaid minu minapildis. Elu koos inimesega, kes on pärit teisest kultuuriruumist, sunnib sind pidevalt peeglisse vaatama. Sa hakkad küsima: “Miks ma teen asju nii, nagu ma teen? Kas see on minu isiklik eelistus või lihtsalt harjumus minu kultuurist?”
Ma õppisin, et kompromiss ei ole kaotus. Rahvusvahelises suhtes on kompromissid vältimatud, alates sellest, millises keeles kodus räägitakse, kuni selleni, kus veedetakse jõulud. See õpetas mulle paindlikkust. Ma muutusin vähem kangekaelseks ja hakkasin nägema, et ühel probleemil võib olla mitu lahendust – nii “eesti moodi” kui ka “saksa moodi”, ja mõnikord on need kombineerituna parimad.
Samuti muutus minu suhe rahaga. Eestlased elavad sageli rohkem hetkes, kulutades sissetulekud elamustele või eluasemele. Saksa mõju tõi minu ellu investeerimise ja pikaajalise finantsplaneerimise kultuuri. See ei tähenda igavust, vaid vabadust tulevikus. Ma tunnen end nüüd majanduslikult palju kindlamalt ja iseseisvamalt kui kunagi varem.
Praktilised soovitused piiriüleseks armastuseks
Kui sinu teele on sattunud keegi teisest rahvusest, olgu ta sakslane või keegi muu, siis tea, et see teekond ei saa olema lihtne, kuid see on vaeva väärt. Siin on mõned tähelepanekud, mis aitavad sul sellel teel püsida:
- Õpi tema keelt: Isegi kui te räägite omavahel inglise keeles, näitab tema emakeele õppimine sügavat austust. See aitab sul mõista tema nalju, tema perekonda ja tema lapsepõlve. Keel on kultuuri võti.
- Ole valmis rääkima rasketest asjadest: Kultuurilised erinevused tekitavad hõõrdumisi. Ära lükka neid vaiba alla. Rääkige läbi, mida tähendab teie jaoks täpsus, viisakus, raha ja perekond. Eeldamine on suurim vaenlane.
- Säilita oma identiteet: On lihtne sulanduda partneri tugevasse kultuuri, eriti kui kolid tema juurde. Ära unusta oma juuri. Tähista Eesti pühi, tutvusta talle Eesti toite ja kultuuri. Tugev suhe koosneb kahest terviklikust indiviidist.
- Ole kannatlik bürokraatiaga: Kui suhe viib kolimiseni, varu närvi. Paberimajandus on tüütu, kuid see on mööduv nähtus. Ära lase sellel varjutada suhte ilusaid külgi.
Kokkuvõtteks võin öelda, et sakslase armastamine ei teinud minust sakslast, vaid parema, avatuma ja enesekindlama versiooni eestlannast. See suhe on avardanud minu maailmapilti rohkem kui ükski reis või raamat. Ma olen õppinud, et armastus on universaalne keel, kuid selle dialektid on erinevad – ja just nende dialektide õppimine teebki elu koos teise kultuuri esindajaga nii rikastavaks seikluseks. See muutis mu elu igaveseks, sest see õpetas mind nägema maailma läbi kahe erineva läätse korraga.
