Kaasaegne eesti kirjandus on rikas ja mitmekesine, kuid harva ilmub teoseid, mis suudavad lugejat raputada viisil, nagu seda teeb Urmas Vadi romaan “Kuu teine pool”. Kui enamasti ollakse harjunud raamatutega, mis pakuvad kas puhast meelelahutust või rasket intellektuaalset puremist, siis Vadi on suutnud luua hübriidi, mis balansseerib osavalt reaalsuse ja fiktsiooni, naeru ja nutu, ning elu ja kirjanduse piirimail. See on raamat, mida kätte võttes ei tea kunagi täpselt, mis sind järgmisel leheküljel ees ootab – kas absurdihuumorist nõretav dialoog või sügavalt eksistentsiaalne ahastus, mis sunnib raamatu korraks käest panema ja aknast välja vaatama. Vadi on meister looma atmosfääri, kus lugeja tunneb end ühtaegu nii koduselt kui ka ebamugavalt, ning just see pinge hoiab tähelepanu viimaste ridadeni.
Autofiktsioon või osav pettus?
Üks peamisi põhjuseid, miks “Kuu teine pool” on tekitanud niivõrd palju kõneainet, peitub autori valitud žanris ja jutustamisviisis. Vadi mängib siin autofiktsiooniga – žanriga, kus autor kasutab oma nime ja eluloolisi seiku, kuid segab need fantaasia ja väljamõeldisega. Raamatu peategelaseks on Urmas Vadi nimeline kirjanik, kes maadleb nii loomekriisi, keskea kui ka isiklike suhete sasipundardega.
See lähenemine on lugeja jaoks intrigeeriv, kuid ka ohtlik lõks. Tekib pidev kiusatus tõmmata võrdusmärk päriselu Urmas Vadi ja raamatu tegelase vahele. Kas see kõik juhtus päriselt? Kas need piinlikud seigad on autori pihtimus? Vadi naudib seda segadust. Ta ei anna lihtsaid vastuseid, vaid keerab vinti aina enam peale, kuni reaalsuse piirjooned täielikult hägustuvad. See on kirjanduslik trikk, mis nõuab autorilt suurt meisterlikkust, et mitte muutuda liialt nartsissistlikuks, ja Vadi tuleb sellega toime suurepärase eneseiroonia abil.
Teekondromaan eesti moodi
Oma olemuselt on “Kuu teine pool” klassikaline road novel ehk teekondromaan, kuid seda vägagi eestlaslikus ja vadilikus võtmes. Teekond ei vii mitte avarustesse ega vabadusse, vaid pigem sissepoole, omaenda hirmude ja kinnisideede rägastikku. Füüsiline liikumine on siin vaid ettekääne, et rääkida millestki hoopis olulisemast – inimese võimetusest leida rahu ja oma kohta maailmas.
Selle teekonna muudab meeldejäävaks dünaamika kahe peamise karakteri vahel:
- Urmas Vadi (tegelane) – Neurootiline, otsiv ja kohati abitu kirjanik, kes püüab meeleheitlikult midagi suurt korda saata või vähemalt oma eluga mingile järjele saada.
- Mait Raun – Raamatu teine keskne kuju, kes on samuti reaalne isik eesti kultuuriloos, kuid kes Vadi raamatus omandab mütoloogilised mõõtmed. Ta on ühtaegu nii Vadi partner, õpetaja kui ka deemon.
Nende kahe mehe rännak ja omavaheline keemia on raamatu mootoriks. See on kummaline sõprus, mis põhineb vastastikusel sõltuvusel ja samas ka teatud põlgusel. Dialoogid on teravad, täis torkeid ja absurdi, meenutades kohati Samuel Becketti näidendeid, kuid olles juurtega sügaval eesti olmes.
Kinnisideed ja passiotsingud
Raamatu süžee käivitajaks on sageli triviaalsed, kuid tegelaste jaoks elulise tähtsusega eesmärgid. Üks läbivaid motiive on seotud dokumentide, identiteedi ja “passiga”. See otsing muutub metafooriks – inimene otsib dokumenti, mis tõestaks tema olemasolu või annaks talle õiguse olla keegi teine. Vadi oskab suurepäraselt kirjeldada seda obsessiivset seisundit, kus väike detail paisub maailma suuruseks probleemiks, varjutades kõik muu.
Huumor kui päästerõngas
Ei saa rääkida Urmas Vadist ilma rääkimata huumorist. Kuid “Kuu teine pool” ei paku lihtsat nalja. See on huumor, mis on segatud kurbuse, melanhoolia ja kohati isegi õudusega. Lugeja naerab, sest olukorrad on nii absurdsed, kuid see naer jääb tihti kurku kinni, sest äratundmisrõõm on valus.
Vadi stiili iseloomustavad:
- Olukorrakoomika: Tegelased satuvad situatsioonidesse, mis on täiesti ebaloogilised, kuid raamatu sisemises loogikas vääramatud.
- Keeleline mängulisus: Vadi lauseehitus ja sõnavalik on nauditavad. Ta oskab rääkida banaalsetest asjadest poeetiliselt ja suurtest asjadest labaselt.
- Grotesk: Inimesi ja nende käitumist kirjeldatakse sageli liialdatult, tuues esile nende kõige inetumad või veidramad omadused.
Just huumor on see, mis teeb selle raamatu loetavaks ka neile, kes muidu sügavat psühholoogilist analüüsi pelgavad. See on kaitsekiht, mis lubab autoril rääkida väga valusatel teemadel – üksindusest, luhtunud unistustest, surmast – ilma et teos muutuks liiga masendavaks.
Miks teos ei jäta kedagi külmaks?
Pealkirjas esitatud väide, et teos ei jäta kedagi külmaks, peab paika mitmel tasandil. Esiteks on Vadi kirjutusstiil intensiivne. Ta ei lase lugejal lihtsalt kõrvaltvaatajaks jääda, vaid tõmbab ta oma neurooside sisse. Teiseks tekitab raamat vastakaid tundeid seoses privaatsuse ja eetika piiridega. Kas on eetiline kasutada reaalseid inimesi oma tegelaste prototüüpidena ja panna nad tegema asju, mida nad ehk kunagi teinud ei ole?
Mõne lugeja jaoks on see vabastav ja julge, teise jaoks võib see tunduda jultunud. Kuid just see vastuolu teebki kirjanduse elavaks. “Kuu teine pool” sunnib meid küsima: mis on tõde? Kas see, mida me mäletame, on tõde? Või on tõde see, kuidas me asju tajusime? Vadi näitab, et objektiivset tõde pole olemas, on vaid lood, mida me endale ja teistele räägime, et eluga toime tulla.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Siin on vastused mõningatele küsimustele, mis lugejatel seoses selle teosega sageli tekivad.
1. Kas “Kuu teine pool” on eluluguraamat?
Ei, tegemist ei ole klassikalise eluloo ega mälestusteraamatuga. See on ilukirjanduslik romaan. Kuigi peategelane kannab autori nime ja paljud sündmused võivad põhineda reaalsetel seikadel, on need segatud fantaasiaga. Seda žanri nimetatakse autofiktsiooniks.
2. Kes on Mait Raun ja kas ma pean teda teadma?
Mait Raun on reaalne eesti kirjanik ja publitsist. Raamatu nautimiseks ei pea teadma tema tegelikku elulugu ega loomingut, sest Vadi loob temast raamatusisese tervikliku karakteri. Siiski annab taustateadmine lugemisele lisakihi.
3. Kas see raamat on väga sünge?
Kuigi raamat käsitleb tõsiseid teemasid nagu kriisid ja surm, on see kirjutatud läbi tugeva huumoriprisma. See on pigem tragikoomiline kui sünge. Naer ja kurbus käivad siin käsikäes.
4. Kellele see raamat on mõeldud?
See sobib inimesele, kes hindab head stiili, ei karda absurdi ja on valmis kaasa mõtlema eksistentsiaalsetel teemadel. Samuti on see maiuspala neile, keda huvitab eesti kultuurielu telgitagune (või selle paroodia).
Kirjanduslik jälg ja soovitused lugejale
Urmas Vadi “Kuu teine pool” on kahtlemata üks viimaste aastate märkimisväärsemaid teoseid eesti kirjanduses. See on raamat, mis jääb kummitama. Võib-olla avastate end päevi hiljem mõtlemas mõnele stseenile või dialoogikatkele. See teos tuletab meelde, et kirjandus ei pea olema turvaline ega viisakas. See võib olla nurgeline, ebamugav ja isegi ärritav, kuid just see teebki ta väärtuslikuks.
Kui teile meeldivad autorid, kes julgevad mängida vormi ja sisuga, kes ei võta ennast liiga tõsiselt, kuid suhtuvad surmtõsiselt oma kunsti, siis on see raamat kohustuslik lugemine. See on peegel, kuhu vaadates võime näha midagi, mida me ei oodanud – kuu teist poolt, seda varjatud, natuke hirmutavat, kuid lõpmatult paeluvat osa iseendast. Soovitatav on lugeda seda avatud meelega ja valmisolekuga lasta autoril end ninapidi vedada, sest just selles mängus peitubki teose suurim võlu.
