Eesti lastekirjanduse maastik on viimastel aastakümnetel läbi teinud märgatava uuenemise, pakkudes noortele lugejatele üha mitmekesisemat valikut. Selles kirjus raamatute virvarris on aga üks nimi, mis kerkib esile erilise järjekindluse ja menukusega – Ilmar Tomusk. Tema teosed on saavutanud haruldase staatuse: need ei ole mitte ainult kohustusliku kirjanduse nimekirjades, vaid need on raamatud, mida lapsed ise raamatukogudest küsivad, sõpradele soovitavad ja korduvalt uuesti loevad. Tomuski fenomen ei seisne vaid põnevates süžeedes, vaid tema oskuses tabada tänapäeva lapse mõttemaailma, põimides sinna sisse peent huumorit, mis paneb muigama isegi täiskasvanud ettelugeja. See ainulaadne segu seiklusest, teadmistest ja keelemängudest on muutnud tema loomingu eesti lastekirjanduse lahutamatuks osaks, olles sillaks paljude laste jaoks esimese loetud raamatu ja elukestva lugemisarmastuse vahel.
Kirjanik ametnikuülikonnas: Kes on Ilmar Tomusk?
Paljude jaoks võib tulla üllatusena, et Eesti üks armastatumaid lastekirjanikke on igapäevaelus tuntud kui range riigiametnik. Ilmar Tomusk on pikka aega juhtinud Keeleinspektsiooni (nüüdse nimega Keeleamet), seistes hea eesti keele puhtuse ja säilimise eest. See kontrast tema “tõsise” päevarolli ja lennuka fantaasiaga lastekirjaniku rolli vahel lisab tema loomingule erilise võlu. Just keeleline täpsus ja rikkalik sõnavara on need instrumendid, mida ta meisterlikult oma teostes kasutab.
Tomuski teekond lastekirjandusse sai alguse üsna klassikalisel moel – vajadusest rääkida oma lastele unejutte, mis oleksid huvitavamad kui need, mida poest leida võis. Sellest isiklikust impulsist on tänaseks kasvanud välja kümneid raamatuid hõlmav bibliograafia. Tema taust keeleinimesena tagab, et tekstid on grammatiliselt korrektsed ja stiilipuhtad, kuid need ei mõju kunagi kuivalt ega pedantselt. Vastupidi, autor naudib sõnamänge, kalambuure ja koomilisi situatsioone, mis tekivad keelelisest vääritimõistmisest, õpetades seeläbi lastele märkamatult keelenüansse.
Kriminalistid ja detektiivilood: Põnevus ilma vägivallata
Üks peamisi põhjuseid, miks poisid ja tüdrukud Tomuski raamatuid neelavad, on tema oskus kirjutada haaravaid kriminaallugusid, mis on eakohased ja turvalised. Sari “Kriminalistid”, kus tegutsevad Piia ja Mati, on suurepärane näide sellest, kuidas ühendada põnevus loogilise mõtlemisega.
Tomuski krimilood erinevad tavapärastest selle poolest, et neis puudub sünge vägivald. Kuriteod on sageli seotud kadunud asjade, salapäraste juhtumite või ajalooliste mõistatustega. Lahenduskäik tugineb deduktsioonile, tähelepanelikkusele ja meeskonnatööle. Lapsed õpivad lugedes:
- Märkama detaile, mis esmapilgul tunduvad ebaolulised.
- Analüüsima põhjuse ja tagajärje seoseid.
- Mõistma, et iga teo taga on motiiv.
- Väärtustama koostööd ja ausust.
Näiteks raamatus “Kolmanda A kriminalistid” tegutsevad lapsed nagu päris detektiivid, kasutades kaasaegseid vahendeid ja nutikust. See annab noorele lugejale samastumisvõimaluse – ka nemad võivad olla oma igapäevaelus nutikad probleemilahendajad.
Volli seiklused: Tänapäeva Toots?
Kui otsida eesti lastekirjandusest karakterit, kes suudaks võistelda Oskar Lutsu Tootsi või Astrid Lindgreni Emiliga, siis on selleks kahtlemata Volli. Raamatusari, mis algas teosega “Volli vanad vigurid”, tutvustab meile üht äärmiselt ettevõtlikku ja heasüdamlikku poissi, kellel asjad lihtsalt “juhtuvad”.
Volli tegelaskuju on fenomenaalne, sest ta ei ole pahatahtlik. Tema pahandused sünnivad suurest uudishimust ja soovist asju paremaks teha või maailma toimimist mõista. See on äärmiselt vabastav lugemine lastele, kes tunnevad end sageli täiskasvanute reeglite maailmas ahistatuna. Volli kaudu elavad nad läbi olukordi, kus piirid on nihutatud, kuid kus alati säilib soe ja toetav perekondlik foon.
Lisaks on Volli-raamatud suurepärane peegel ühiskonnale. Läbi lapse naiivse, kuid terase pilgu naeruvääristatakse bürokraatiat, tarbimishullust ja täiskasvanute veidraid harjumusi. See on kiht, mis teeb raamatud nauditavaks ka lapsevanematele, kes leiavad tekstist äratundmisrõõmu ja satiiri.
Ajarändurid ja teaduse populariseerimine
Ilmar Tomusk ei piirdu vaid olustikulise huumori või detektiivilugudega. Tema loomingus on oluline koht ka teaduse ja ajaloo populariseerimisel. Ajarändurite sari (nt “Ajamasin”, “Pöörane puhkus Parakatkus”) viib lugejad rännakule läbi Eesti ja maailma ajaloo, kuid teeb seda viisil, mis on kaugel kuivast kooliõpikust.
Nendes raamatutes põimuvad fantaasia ja faktid. Lapsed saavad teada füüsikaseadustest, ajaloolistest isikutest ja sündmustest, olles samal ajal haaratud kiiretempolisse seiklusesse. Tomusk suudab keerulised teemad – nagu aja olemus, elekter või gravitatsioon – lahti seletada lihtsate ja vaimukate näidete varal. See on hariv meelelahutus parimas mõttes, tekitades lastes huvi reaalteaduste ja ajaloo vastu.
Sport ja meeskonnavaim: Kivipallurid
Eraldi äramärkimist väärib Tomuski panus sporditeemalisse lastekirjandusse. Sari “Kivipallurid” räägib korvpallist, treeningutest ja meeskonnaks kasvamisest. Sporditeemalisi lasteraamatuid ei ilmub eesti keeles just liiga tihti, mistõttu on see sari leidnud kindla lugejaskonna just nende poiste (ja tüdrukute) hulgas, kes eelistaksid lugemisele pallimängu.
Autor näitab siin spordi pahupoolt ja ilu – higi, vaeva, kaotusekibedust ja võidurõõmu. Kuid peamine sõnum on suunatud iseloomu kasvatamisele. Kuidas tulla toime ebaõnnestumisega? Kuidas toetada kaaslast, kui tal ei lähe hästi? Need on universaalsed väärtused, mida Tomusk läbi spordiprisma edasi annab. Raamatud on kirjutatud nii dünaamiliselt, et teksti lugedes on peaaegu tunda ketside kriginat parketil.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kuna Ilmar Tomuski looming on väga mahukas, tekib lapsevanematel ja õpetajatel tihti küsimusi, kuidas selles orienteeruda. Siin on vastused levinumatele küsimustele.
Millisest raamatust peaks alustama?
See sõltub lapse vanusest ja huvidest. Algkoolilastele (1.–3. klass) on suurepäraseks sissejuhatuseks “Volli vanad vigurid” või “Digipöörane kool”. Need on humoorikad ja elulised. Kui laps armastab põnevust, siis “Kolmanda A kriminalistid” on kindla peale minek.
Kas raamatud on omavahel seotud?
Paljud raamatud kuuluvad sarjadesse (Kriminalistid, Ajamasin, Volli, Kivipallurid), kuid enamikku neist saab lugeda ka eraldiseisvate teostena. Siiski on tegelaste arengu ja taustalugude mõistmiseks soovitatav lugeda sarju ilmumise järjekorras.
Millisele vanusele on Tomuski raamatud mõeldud?
Ilmar Tomuski sihtgrupp on peamiselt 7–13-aastased lapsed. Siiski on tal ka raamatuid noorematele (nt pildiraamatud) ja teemad kõnetavad ka veidi vanemaid. Tema tekstide mitmekihilisus teeb need loetavaks kogu perele.
Miks eesti keele õpetajad neid raamatuid soovitavad?
Tomuski keel on rikkalik, grammatiliselt korrektne ja mänguline. Raamatud laiendavad sõnavara, õpetavad kasutama sünonüüme ja mõistma idioome. Erinevalt paljudest tõlkeraamatutest on siin keel elav ja loomulik eesti keel, mitte kohmakas otsetõlge.
Visuaalne keel ja koostöö kunstnikega
Ilmar Tomuski raamatute fenomeni lahkamisel ei saa mööda minna nende visuaalsest poolest. Tekst on küll kuningas, kuid lastekirjanduses on illustratsioonidel kandev roll. Tomusk on teinud pikaajalist ja viljakat koostööd Eesti tippkarikaturistide ja illustraatoritega, kellest tuntuim on ilmselt Hillar Mets.
Hillar Metsa joonistusstiil – visandlik, hoogne ja karikatuurne – sobib Tomuski tekstidega nagu valatult. Mets suudab tabada autori huumorit ja võimendada seda visuaalselt. Pildid ei ole lihtsalt teksti kaunistused, vaid jutustavad lugu edasi, pakkudes sageli lisaliialdusi, mis panevad lugeja naerma. Tegelaste ilmed, kehakeel ja taustal toimuvad pisidetailid muudavad raamatu lehitsemise nauditavaks ka neile lastele, kelle lugemisoskus on alles arenemisjärgus.
See sümbioos teksti ja pildi vahel aitab hoida lugeja tähelepanu. Pikad tekstilõigud on liigendatud vaimukate piltidega, mis annavad silmale puhkust ja aitavad sündmustikku visualiseerida. Just see “õhulisus” küljenduses on üks põhjus, miks paksud raamatud ei hirmuta lapsi ära, vaid kutsuvad end avama. Tomuski ja tema kunstnike koostöö on tõestanud, et hea lasteraamat on terviklik kunstiteos, kus sisu ja vorm toetavad teineteist täiuslikult, luues maailma, kuhu tahaks ikka ja jälle tagasi pöörduda.
