Inimese joonistamine on üks kõige väljakutsuvamaid, ent samas rahuldustpakkuvamaid oskusi, mida kunstnik saab omandada. Paljude jaoks tundub realistliku portree või täispika figuuri loomine kättesaamatu unistusena, kuid tegelikkuses on tegemist oskusega, mis põhineb pigem vaatlemisel ja kindlatel proportsioonireeglitel kui mingil müstilisel andel. Kui olete kunagi tundnud frustratsiooni, et teie joonistatud tegelane näeb välja pigem nagu koomiksikuju kui elav inimene, siis teadke, et võti peitub anatoomia mõistmises, valguse ja varju õiges kasutamises ning kannatlikus harjutamises. Selles juhendis võtame samm-sammult läbi kõik olulised etapid, mis aitavad teil liikuda algtasemelt oskuseni luua paberile või digitaalsele lõuendile elutruusid inimesi.
Proportsioonid kui joonistamise vundament
Kõik algab proportsioonide mõistmisest. Inimkeha on oma olemuselt väga harmooniline süsteem ja kui me rikume selle suhteid, tajub silm koheselt, et midagi on valesti. Kõige levinum mõõtühik joonistamisel on “pea kõrgus”. Keskmine täiskasvanud inimene on umbes seitsme kuni kaheksa pea pikkune.
Alustades joonistamist, ei tohiks kohe detailide juurde hüpata. Selle asemel tuleks joonistada kerge vertikaalne joon ja jagada see kaheksaks võrdseks osaks. See annab teile raamistiku, mille sisse saate asetada vaagnaluu, rinnakorvi ja pea.
- Esimene osa: Pea ülaosa kuni lõuani.
- Teine kuni kolmas osa: Rinnakorvi piirkond.
- Neljas osa: Vaagnaluu ja vöökoht.
- Viies kuni kaheksas osa: Jalad, kusjuures põlved asuvad ligikaudu kuuenda osa piiril.
Oluline on meeles pidada, et need proportsioonid on üldistused. Elutruu tulemuse saavutamiseks peate jälgima konkreetset inimest – mõni inimene on pikemate jalgadega, teine laiema õlavöötmega. Kuid alguses on nende reeglite järgimine hädavajalik, et arendada silma ja käe koostööd.
Luustik ja lihaskond: miks anatoomia on hädavajalik
Paljud algajad teevad vea, püüdes joonistada nahka ja detaile enne, kui nad mõistavad, mis nende all peitub. Elutruu joonistus vajab alust – luustikku. Kui joonistate inimese, kes on liikumises või keerulises poosis, mõelge luudele kui ühendatud kangidele. Rinnakorv on fikseeritud mass, vaagnaluu teine mass, ja nende vahel on painduv lülisamba piirkond.
Lihased omakorda annavad kehale mahu ja kuju. Te ei pea õppima pähe iga lihase ladinakeelset nimetust, kuid peate teadma, kuhu nad kinnituvad. Näiteks õlalihas ehk deltalihas moodustab õlaliigese ümber “korgi”. Kui joonistate seda valesti, näeb käsi välja nagu oleks see kehast eraldunud. Jälgige, kuidas nahk venib üle luude ja lihaste – just need punktid, kus luu on naha all nähtav (näiteks rangluud või põlvekeder), lisavadki joonistusele realistlikkust.
Valgus, vari ja maht
Kuidas muuta lame paberileht kolmemõõtmeliseks? Vastus on valgus ja vari. Inimene ei koosne joonistest, vaid pindadest ja vormidest. Kui vaatate nägu, ärge nägege seal silmi, nina ja suud, vaid nägege heledamaid ja tumedamaid alasid.
Valgusallika määramine on esimene samm. Kui valgus tuleb ülevalt paremalt, siis varjud tekivad automaatselt vasakule poole ja objektide alla. Elutruu joonistuse saavutamiseks kasutage vähemalt nelja erinevat tooni:
- Hele tipp: Kus valgus tabab pinda kõige otsesemalt.
- Pooltoon: Objekti loomulik värv või tekstuur.
- Põhivari: Ala, kuhu valgus ei pääse.
- Refleksvalgus: Nõrk valgus, mis peegeldub ümbritsevatelt pindadelt varju sisse – just see detail eristab meistriteoseid tavapärastest visanditest.
Näojoonte anatoomia ja detailid
Nägu on inimese kõige väljendusrikkam osa. Algajad teevad tihti vea, joonistades silmi liiga kõrgele. Meeles tuleb pidada, et silmad asuvad tegelikult pea vertikaalse kõrguse keskel. Nende vahele jääb täpselt ühe silma laiune ruum.
Nina joonistamisel mõelge sellest kui kolmetahulisest püramiidist. Selle asemel, et joonistada kaks joont ninatiibade jaoks, proovige visandada nina alust vari ja ninasõõrmeid. Suu puhul on kõige tähtsam meeles pidada, et see pole lihtsalt joon. Huultel on maht, ja ülemine huul on tavaliselt tumedam kui alumine, kuna see jääb valguse eest varju.
Juuste joonistamine on omaette kunst. Ärge proovige joonistada iga üksikut karva. Selle asemel jaotage juuksed suuremateks salkudeks, määrake nende üldine mass ja maht ning alles lõpus lisage mõned üksikud salgud äärtesse, et luua realistlik tekstuur ja pehmus.
Harjutamine: kuidas teha sellest elustiil
Realistlik joonistamine ei sünni üleöö. See on pidev protsess. Parim viis areneda on teha igapäevaseid visandeid. Kandke endaga kaasas väikest märkmikku. Joonistage inimesi bussis, kohvikus või pargis. Need kiired visandid ei pea olema täiuslikud – nende eesmärk on õpetada teie silma nägema liikumist ja proportsioone reaalajas.
Teine suurepärane meetod on võrdlev analüüs. Võtke foto ja proovige seda joonistada. Pärast valmimist asetage oma joonistus foto peale (või kõrvuti) ja vaadake, kus te eksisite. Kas pea oli liiga suur? Kas õlad olid liiga kitsad? See “vigadest õppimine” on kiirem tee meisterlikkuseni kui tundide viisi juhuslik joonistamine.
Korduma kippuvad küsimused
Milliseid pliiatseid peaksin algajana kasutama?
Alustamiseks piisab komplektist, kus on HB, 2B ja 4B pliiatsid. HB on hea visandamiseks ja heledate joonte jaoks, 2B on suurepärane keskmiste varjude jaoks ja 4B annab vajaliku sügavuse kõige tumedamates varjudes. Oluline pole pliiatsite arv, vaid oskus nende survet kontrollida.
Kas ma peaksin kasutama kustutuskummi kogu aeg?
Ei, kustutuskumm on tööriist, mitte päästerõngas. Püüdke hoida oma visandijooned alguses väga õrnad, nii et te ei pea neid pidevalt kustutama. Kustutuskummi kasutage pigem valgusefektide loomiseks – näiteks silmavalgete või ninaotsa heledamate kohtade esiletoomiseks.
Kuidas saada üle hirmust valge paberi ees?
Kõik tunnevad seda hirmu. Parim ravim on teha “koledaid” joonistusi. Lubage endale teha vigu. Kui te ei sea endale eesmärki luua kohe meistriteost, vabastate oma loovuse ja arenete palju kiiremini. Joonistamine on füüsiline oskus nagu sport – lihasmälu tekib vaid korduva tegevuse kaudu.
Kui kaua võtab aega elutruu portree joonistamine?
See sõltub detailide hulgast. Kiire visandi võib teha 15 minutiga, kuid põhjalik, fotorealistlik portree võib võtta tunde või isegi päevi. Alguses keskenduge kvaliteedile, mitte kiirusele. Laske endal aega võtta ja analüüsida iga varjundi ja joone täpsust.
Kas pean käima kunstikoolis, et hästi joonistada?
Kunstikool annab kindlasti struktuuri ja professionaalset tagasisidet, kuid tänapäeval on olemas tohutult palju kvaliteetseid õppematerjale internetis. Kõige olulisem on pühendumus ja huvi vaatlemise vastu. Kui teil on tahtmist, saate õppida joonistama ka iseseisvalt, tingimusel et olete kriitiline oma tööde suhtes ja otsite pidevalt võimalusi areneda.
Tööriistad ja materjalid, mis lihtsustavad teie teekonda
Kuigi oskus asub teie kätes ja peas, võivad õiged materjalid teha õppimisprotsessi oluliselt nauditavamaks. Algajate jaoks on sageli suurim komistuskivi liiga halva kvaliteediga paber. Liiga õhuke paber lainetab ja ei kannata kustutamist ega kihilist varjutamist. Investeerige korralikku visandipaberisse, millel on kerge tekstuur (hambumus), sest see hoiab grafiiti paremini kinni ja võimaldab luua sujuvamaid üleminekuid.
Samuti on kasulik soetada hajutamispulk ehk stump. See on tihedalt kokkurullitud paberist tööriist, mis võimaldab grafiiti laiali ajada ilma sõrmi kasutamata. Sõrmedega hajutamine on algajate seas levinud, kuid see jätab paberile naha loomulikku rasu, mis muudab grafiidi paberil plekiliseks ja raskesti korrigeeritavaks. Hajutamispulga kasutamine hoiab töö puhta ja professionaalsena.
Lõpetuseks, ärge unustage ka korralikku teritajat või noateritajat. Nüride pliiatsitega on detailide joonistamine võimatu. Hoidke oma pliiatsid alati teravatena, eriti kui töötate silmade ja huulte detailide kallal. Kui tunnete, et olete joonistamises kinni jäänud, muutke vaatenurka – asetage joonistus peegli ette. See lihtne trikk aitab teil näha proportsioonivigu, mida teie silm on harjunud ignoreerima, kui vaatate pilti otse.
