Eesti lastekirjandus on rikas ja mitmekesine, pakkudes lugemisrõõmu paljudele põlvkondadele, kuid vähesed teosed on saavutanud sellise kultusstaatus nagu Silvi Väljali kirjutatud ja joonistatud „Jussikese seitse sõpra“. See on raamat, mida leidub peaaegu iga eestlase koduses raamaturiiulis, sageli juba kapsaks loetuna ja armastusega hoituna. Kuigi raamat ilmus esmakordselt juba 1966. aastal, ei ole selle populaarsus raugenud ka digiajastul. Vastupidi, see lihtne, kuid sügavamõtteline lugu väikesest poisist, kes otsib pühapäevamaad, kõnetab tänapäeva lapsi sama eredalt kui nende vanavanemaid pool sajandit tagasi. Mis on selle fenomeni taga? Miks haaravad lapsevanemad õhtuti ikka ja jälle just selle raamatu järele, et oma väikelastele unejuttu lugeda? Järgnevalt vaatame süvitsi, mis teeb sellest teosest ajatu klassika.
1. Geniaalselt lihtne viis aja ja nädalapäevade õppimiseks
Üks peamisi põhjuseid, miks pedagoogid ja lapsevanemad seda raamatut hindavad, on selle harukordne võime muuta abstraktne aja mõiste lastele arusaadavaks. Väikelaste jaoks on aeg keeruline kontseptsioon – „eile“, „homme“ ja „nädala pärast“ on tihti hoomamatud terminid. Silvi Väljal suutis aga personifitseerida nädalapäevad, andes neile kindla näo, iseloomu ja tegevuse.
Raamatus ei ole nädalapäevad lihtsalt nimed kalendris, vaid elavad tegelased:
- Esmaspäev on töökas ja asjalik mees, kes alustab nädalat tõsiste toimetustega.
- Teisipäev jätkab ehitustöödega, õpetades järjepidevust.
- Kolmapäev hoolitseb loomade eest, tuues sisse hoolivuse aspekti.
- Neljapäev on aednik, kes sümboliseerib loodusega kooskõlas elamist.
- Reede tegeleb koristamise ja puhtusega, valmistudes puhkuseks.
- Laupäev on seotud saunatamise ja ihu harimisega.
- Pühapäev on see, mida Jussike alguses otsis – pidupäev, puhkus ja mäng.
Selline ülesehitus aitab lapsel luua seoseid. Kui laps kuuleb sõna „neljapäev“, meenub talle Jussike kastmas lilli. See muudab nädalarütmi õppimise mänguliseks ja meeldejäävaks, olles seega üks parimaid didaktilisi vahendeid Eesti lastekirjanduses.
2. Silvi Väljali ajatud illustratsioonid
Raamatu tekst on lahutamatult seotud selle visuaalse poolega. Silvi Väljal, olles ise nii autor kui ka kunstnik, lõi tervikliku maailma, kus sõna ja pilt toetavad teineteist ideaalselt. Illustratsioonid ei ole lihtsalt kaunistuseks, vaid jutustavad lugu edasi. Need on selged, värviküllased, kuid samas piisavalt detailsed, et pakkuda avastamisrõõmu ka kümnendal lugemiskorral.
Eriline väärtus on raamatu lõpus (või mõnes trükis ka alguses) asuval kaardil, mis kujutab Jussikese teekonda läbi nädalapäevade maa. See kaart on paljude laste jaoks esimene kokkupuude kartograafiaga. Lapsed armastavad näpuga järge ajada, kuidas Jussike liigub Esmaspäeva juurest Teisipäeva juurde ja sealt edasi. See lisab lugemisele interaktiivse mõõtme, mida tänapäeva nutiseadmete maailmas sageli alahinnatakse. Paberraamatu füüsiline uurimine ja teekonna jälgimine arendab lapse ruumilist mõtlemist ja tähelepanu.
3. Töö ja puhkuse tasakaalu väärtustamine
Tänapäeva kiires tarbimisühiskonnas on „Jussikese seitsme sõbra“ sõnum töö ja puhkuse tasakaalust väärtuslikum kui kunagi varem. Jussike tahab alguses kohe Pühapäevamaale jõuda, sest talle meeldib vaid mängida ja puhata. Loo käigus õpib ta aga olulise eluõppetunni: pühapäev on magus vaid siis, kui sellele on eelnenud töökas nädal.
Raamat propageerib pehmeid väärtusi ja töökasvatust ilma liigse manitsemiseta. Jussike ei vaata niisama pealt, vaid lööb igal päeval käed külge:
- Ta aitab Esmaspäeval heina teha.
- Ta aitab Teisipäeval aeda ehitada.
- Ta joodab Kolmapäeva vasikat.
- Ta kastab Neljapäeva aeda.
- Ta aitab Reedel põrandaid küürida.
- Ta vihtleb Laupäevaga saunas.
See õpetab lastele, et abivalmidus ja töökus on loomulik osa elust ning et igal pereliikmel on oma panus ühise heaolu loomisel. Pühapäevane pannkoogisöömine ja mängimine on väljateenitud auhind, mitte iseenesestmõistetav õigus. See on moraal, mis kõnetab lapsevanemaid, kes soovivad oma lastes kasvatada kohusetunnet ja tänulikkust.
4. Turvatunne ja rutiini võlu
Lastepsühholoogid on korduvalt rõhutanud, et lapsed vajavad rutiini ja ettearvatavust, sest see loob turvatunde. „Jussikese seitse sõpra“ pakub just seda. Lugu on struktureeritud, loogiline ja korduv. Iga kohtumine uue nädalapäevaga järgib sarnast mustrit, mis on väikesele kuulajale rahustav.
See raamat on ideaalne unejutt, sest selles puuduvad hirmutavad elemendid, kurjad nõiad või ootamatud ehmatused. Konflikt on leebe (Jussikese soov leida pühapäev) ja lahendus on positiivne. Maailm, mille Silvi Väljal on loonud, on sõbralik ja toetav. Isegi kui Jussike teeb midagi valesti või ei tea, kuhu minna, juhatatakse teda lahkelt edasi. Selline heatahtlik atmosfäär on just see, mida laps vajab enne magamaminekut, et uinuda rahuliku südamega.
5. Kultuuriline sild põlvkondade vahel
Viiendaks ja võib-olla emotsionaalselt kõige olulisemaks põhjuseks on nostalgia ja põlvkondade järjepidevus. Enamik tänaseid lapsevanemaid ja isegi vanavanemaid on üles kasvanud Jussikese looga. Kui ema või isa võtab kätte selle raamatu, ei loe ta lihtsalt teksti, vaid jagab killukest oma lapsepõlvest.
See jagatud kogemus loob tugevama sideme ettelugeja ja lapse vahel. Vanemad oskavad sageli teksti peast, mis võimaldab neil lugemise ajal lapsele rohkem otsa vaadata ja emotsiooni edasi anda. Lisaks on Jussikese lugu laienenud raamatukaante vahelt kaugemale – sellest on tehtud nukufilme (kuulus Heino Parsi animatsioon), teatrilavastusi ja kuuldemänge. See tähendab, et „Jussike“ on osa suuremast Eesti kultuuriruumist. Laps, kes tunneb seda lugu, mõistab paremini kultuurilisi viiteid ja tunneb end osana kogukonnast.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kes on raamatu „Jussikese seitse sõpra“ autor?
Raamatu autor ja illustraator on eesti graafik Silvi Väljal (1928–2014). See on tema tuntuim lasteraamat, mis ilmus esmakordselt 1966. aastal.
Mis vanuses lastele see raamat sobib?
Raamat sobib suurepäraselt eelkooliealistele lastele, eriti vanuses 3–7 eluaastat. See on ideaalne aeg, mil lapsed hakkavad huvi tundma nädalapäevade ja ajakäsitluse vastu.
Mitu keelt on sellest raamatust ilmunud?
„Jussikese seitse sõpra“ on üks enim tõlgitud eesti lasteraamatuid. See on ilmunud enam kui 20 keeles, sealhulgas saksa, vene, soome, inglise, jaapani ja isegi singali keeles.
Miks on raamatus just sellised tegevused päevadele jaotatud?
Tegevused peegeldavad traditsioonilist eesti taluelu rütmi. Näiteks laupäev oli alati saunapäev ja koristamine toimus sageli nädala lõpus. See annab edasi pärimuskultuuri ja vanu kombeid.
Kas raamatust on tehtud ka multikas?
Jah, 1967. aastal valmis Tallinnfilmis Heino Parsi käe all samanimeline nukufilm, mis on samuti kujunenud klassikaks.
Inspiratsiooniks tänapäeva lapsevanemale
Olgugi et maailm meie ümber muutub meeletu kiirusega, jäävad lapsepõlve põhivajadused samaks: vajadus läheduse, mõistmise, turvatunde ja mängu järele. „Jussikese seitse sõpra“ on tõestus sellest, et hea lugu ei vaja eriefekte ega keerulist tehnoloogiat, et last köita. Selle raamatu fenomen peitub siiruses ja lihtsuses.
Võttes täna õhtul kätte selle tuttava raamatu, ei õpeta te oma lapsele vaid seda, et esmaspäevale järgneb teisipäev. Te õpetate talle, et igal teol on tagajärg, et aitamine on auasi ja et kõige magusam puhkus on see, mis on ise välja teenitud. Jussikese rännak läbi nädalapäevade on tegelikult rännak läbi elu põhiväärtuste – ja see on teekond, mida tasub ikka ja jälle koos lastega ette võtta.
